Bridget Jones: mõistuse serv

KõrvalKeith Phipps 08.08.2004 12:00 Arvustused

Bridget Jones: mõistuse serv

direktor

Beeban Kidron

Käitusaeg

108 minutit



Osades

Renée Zellweger, Colin Firth, Hugh Grant

Kui järg peab vajutama lähtestusnuppu ja viima kõik selle tegelased sinna, kust nad alustasid, ei olnud seda ilmselt vaja teha. Romantilise komöödia ekvivalent Shrek 2 , Bridget Jones: mõistuse serv isegi ei püüa varjata uute ideede puudumist. Olles juba juhtinud oma samanimelise õnnetu „üksiku” (Renée Zellweger) eemale lunastamatust cad Hugh Granti juurest ja lämmatava, kuid lahke hea mehe Colin Firthi poole, tüütu, kuid vahelduvalt võitnud 2001. aasta film Bridget Jonesi päevik oleks võinud raamatu hõlpsalt oma tegelaste peale sulgeda ja edasi liikuda. Kuid mitte. Kohandades Helen Fieldingi mitte eriti hinnatud järge algsele romaanile, Põhjuse serv jätkab sealt, kus viimane film pooleli jäi, ja alustab siis uuesti algusest.

Reklaam

Endiselt enesekindlusest tulvil Zellweger saboteerib oma suhteid Firthiga, lappib need kokku ja rikub selle uuesti. Grant tuleb tagasi, väites, et on oma naistekasvi muutnud. Firth peaaegu rikub tema õnne võimalust, hoides end eemal. Lugu segab teed lõpuni, mis on nii vältimatu kui ka aeglane ja kuigi Tais asuvasse naistevanglasse on tehtud hilisfilmi ümbersõit, ärge eksige: see on sama vana laul. Tundub, et stsenaristid Adam Brooks, Andrew Davies ja Richard Curtis töötavad peaaegu kontrollnimekirja alusel: film algab kohustusliku visiidiga Zellwegeri vanemate juurde (Gemma Jones ja alakasutatud Jim Broadbent), jätkab läbi lahmivate äparduste, laseb oma kangelannal kellelegi ära öelda Aretha Franklini laulu heakskiitvale koorile, paneb Firthi ja Granti humoorikalt ebaveenvasse rusikavõitlusse ning paneb paika meeletu viimase hetke lepituse. (See viimane osa nõuab kolme loo pingutusi seinast seina heliribalt, mis juba töötab ületunnitööd.)